Read Manga Mint Manga Dorama TV Libre Book Find Anime Self Manga GroupLe
Гарнитура: Тип 1 Тип 2 Тип 3 Тип 4 Тип 5 Тип 6 Тип 7 Тип 8
Размер: A A A A A A

Онлайн чтение книги Стокгольм delete Sthlm Delete
3

Ta oli hommikul kella viiest saadik autos istunud. Generali tubakat huule alla pistnud ja piparmündinätsu närinud. Fredric McLoudi oodanud.

Mees, kelle järele ta valvas, ei järginud täna oma tavapärast päevakava. Kell oli nüüd kümme minutit üheksa läbi.

Teddy mõtles, kuidas seda õieti teha, kuidas tuleks toimida, et saavutada eesmärk – leida midagi raskendavat McLoudi vastu –, ilma et iseennast mingi supi sisse segaks. Juhtugu mis iganes, tema oli otsustanud: ta alustab uut elu. Ta ei taha vanglasse tagasi.

Ta pistis huule alla uue törtsu tubakat. Tubakas ja närimiskumm, tema viimase aja pidev kombinatsioon. Huuletubakas oli üksi kuidagi liiga maine. Nagu peaks miski selle rämedust tasakaalustama, maha suruma.

Banérgatan ei olnud ühel tavalisel maihommikul just maailma kõige huvitavam koht. Alates kella viiest kuni kella seitsmeni oli see inimtühi, nagu ei elaks selle kvartali uhketes korterites üldse kedagi. Aastapäevad tagasi oli ta ka ise siin olnud, ühel teisel põhjusel. Ta oli äsja vanglast vabanenud ning elu oli saanud hämara ja ebameeldiva alguse. Ent omal moel tundus see aeg nüüd väga kauge: Teddy oli juba poolteist aastat vaba mees olnud.

Esimestena väljusid ustest koeraomanikud. Kaabu ja rohelise vihmamantliga vanemad härrasmehed ootasid kannatlikult, kuni nende väikesed taksid lähima laternaposti juures jalga tõstsid. Nooremad tennistes ja õhulistes sulevestides naised kummardusid kiiresti ja korjasid koerajunnid kilekotti, enne kui oma kuldsete retriiveritega Djurgårdeni silla poole edasi liikusid. Kolmveerand kaheksa paiku hakkasid majadest väljuma ülikonnas mehed ja kontoririietes naised, nad astusid kärmel sammul oma kõrgema klassi autode juurde, mis olid lähedusse pargitud, või kõndisid jala südalinna poole. Veerand tundi hiljem täitis tänava koolilaste voog, peale selle need, kelle taksod koduukse eest peale korjasid. Ent seitsmeaastasi oodanud taksod ei olnud Taxi Stockholmi keskkonnasõbralikud Volvod ega Kuriri keskkonnasertifikaadiga Toyota Priused – need olid teised autod, teised firmad. Teddy ei teadnud nende nimesid, aga ta oli nendest kuulnud. Autod olid ette tellitud, tasuti kohe kaardiga ja broneeriti äpi kaudu.

Maja kõige kõrgemal korrusel, ühes üle kolmesaja ruutmeetri suuruses tipptasemel renoveeritud katusekorteris perekond elaski. Viimastel aastatel oli Fredric McLoudi elu tempokas olnud. Ent õnn võis hakata pöörduma. Sõltuvalt sellest, kui hästi Teddy oma tööga hakkama saab.

Kell pool kümme tuli ta lõpuks välja, Fredric McLoud. Tal ei olnud ülikonda ega lipsu, nagu oleks võinud oodata temasuguselt ettevõttejuhilt ja miljardärilt. Selle asemel oli tal jalas midagi dressipükstesarnast ja seljas suurte purjetamislogodega pikeesärk.

Teddy märkas seda otsekohe: Fredricu käitumine oli täna teistsugune. Ta seisis natuke aega paigal ja vaatas, enne kui üle tänava kõnniteele läks ja mööda Riddargatanit astuma hakkas. Umbes iga saja meetri tagant ta peatus ja vaatas ringi.

Teddy astus autost välja samal hetkel, kui tema jälitatav möödus. Ta läks parkimisautomaadi juurde ja hakkas oma kaardiga toimetama, samal ajal liikus McLoud tema selja taga mööda tänavat edasi.

Maksa mobiiliga, EasyPark , oli automaadil kirjas. Teddy mõtles, et järgmine kord, kui ta kedagi jälitab, võtab ta igatahes jalgratta.

Mõne hetke pärast hakkas ta aeglaselt samas suunas kõmpima. Niipea kui Fredric tempot aeglustas, võttis Teddy oma mobiiltelefoni ja tegi, nagu kirjutaks sõnumit.

Nüüdsel ajal oli see tema argipäev. Seda tööd oli talle advokaadibüroos Leijon pakkunud üks osanik, kes teda varasemast teadis, Magnus Hassel. Büroo teda otseselt tööle ei võtnud, see oli Hasselile liig tundunud, aga neil oli mingisugune personalifirma, mida nad kasutasid niinimetatud projektitöödeks, Leijon Juridiktjänst AB. Kokkulepe oli tegelikult helde. Firma andis ta käsutusse ametiauto ja nad aitasid tal soetada ka krediitkaardi, kuigi kõik maksevõime uuringud pidid rääkima selget keelt, et tema viimase kümne aasta deklareeritud sissetulek ei küündinud elatusmiinimumile ligilähedalgi.

Büroole osutatavad teenused seisnesid enamasti niinimetatud taustauuringutes.

Fredric McLoud oli üks kahest Superia asutajast, tegu oli veebipõhise makseteenusega, mis oli viimastel aastatel ilmselt tohutult kasvanud. Magnus Hasseli hinnangul oli firma väärtuseks rohkem kui „jard”, nagu ta ütles, „ja ma mõtlen nüüd eurosid”.

Büroo klient tahtis osta firmast kakskümmend protsenti. Käisid aga sahinad, et noor Fredric McLoud on koksitarvitaja. Ja samad kuulujutud andsid põhjust oletada, et tegu ei olnud ainult peol tarvitamisega paar korda kuus, vaid igapäevase triibutamisega, nii et mees ei tulnud isegi ennelõunase kohtumisega toime enne, kui oli tualetis kaks ninatäit tõmmanud.

Teddy oli teda nüüdseks kolm nädalat jälitanud, ilma et oleks midagi imelikku märganud. McLeodil oli kas tohutu koksitagavara kodus või sai ta kauba mingil sellisel moel, millest Teddy aru ei saanud. Võimalik oli ka see, et ta ei tegelenud sellega üldsegi nii suures mahus, nagu räägiti. Kuulujutud olid siiski kõigest kuulujutud ja sageli levitati neid teadlikult, et kellegi karjääri põrmustada.

Ent täna oli Teddy midagi tajunud. Nüüd ei tohtinud ainult miski perse minna.

Jälitatav liikus edasi üle Nybrogatani Birger Jarlsgatani poole. Kui McLoud oleks pisut ettevaatlikum olnud, oleks Teddyl olnud teda raske jälitada, aga kõik tema žestid ja liigutused olid liigagi selged. Mitu sekundit enne peatumist aeglustas ta tempot, seisis hetke paigal ja vaatas seejärel enda ümber ringi. Kuni Teddy aeglaselt käib, ta McLoudi ei sega.

Nybrogatani ja Riddargatani nurgal istus kerjus. Kirev pearätt moodustas tumeda kortsulise nahaga terava kontrasti. Lilla lohvaka seeliku all olid istumisaluseks papitükid. Naine ümises mingit meloodiat: mingit itku hoopis teisest maailmast. Selliseid kerjuseid ei olnud Stockholmis enne seda, kui Teddy istuma pandi, see oli midagi uut. Ta vaatas möödujaid: nad lõid silmad maha, pöörasid näo ära. Teesklesid, nagu naist ei olekski.

Leijoni advokaadibüroo oli kõigest paari kvartali kaugusel. Aga täna ei pea Teddy sinna minema. Tal ei olnud seal oma kabinetti ja selle üle oli tal hea meel. Uurimisega tegeles ta sisuliselt omal käel ja enamasti piisas sellest, kui ta andis aru meili teel või helistas vastutavale advokaadile. Pealegi ei oleks ta sugugi soovinud Emelie Janssoniga kokku juhtuda.

Nad olid umbes aasta tagasi otsustanud õhtusöögile minna, Emelie algatusel. Ent siis oli Emelie helistanud ja aega muutnud, ning Teddy ise oli sunnitud edasi lükkama järgmise korra, mille Emelie siis omakorda ära jättis. Õhtusöögiplaanid voolasid seebina dušitrapist alla.

Kuna kell oli alles kolmveerand kümme, oli enamik välikohvikuid tühjad. Ent tänavatel oli silmatorkavalt palju inimesi, Teddy mõtted liikusid tahtmatult sellele, et need, kes teenisid kõige rohkem – need, kes siin kandis töötasid –, paistsid elu kõige rahulikumalt võtvat. Mõnel tööpäev alles algas.

Paljud olid hästi riietatud, mööda ruttavatel meestel olid napid ülikonnad, mille püksid näisid liiga lühikesed – või oligi see nii mõeldud. Naistel olid kõrged kontsad, kohev hoolitsetud soeng ja randmel roosa korpusega Rolex.

Ta mõtles oma õe ja õepoja Nikola peale. Teddy oli eelmisel päeval Linda juures õhtusöögil käinud. Õel olid juuksed hobusesabas ja ta nägi välja päevitunud. Teddy mõtles, kas Linda on jälle solaariumisõltuvusse sattunud.

„Nikola saab homme vabaks,” ütles õde. „Ja ma ei tea, mida ma peaksin tegema.”

Teddy lõikas pooleks kartuli, mille ta just kooritud sai, ja määris peale killukese võid. „Ta on nüüd täiskasvanu, pole enam sinu vastutusel. Küll ta toime tuleb.”

„Kuidas sa seda tead?”

„Ma ei tea midagi. Aga me peame temasse uskuma. Ta peab tundma meie toetust.”

Linda lõikas oma kotleti hoolikalt viieks ühesuuruseks tükiks, tema käed ei näinud enam noored välja. „Ta vaatab sulle alt üles, tahab sinusuguseks saada. Aga mina loodan ainult seda, et ta ei saaks sinusuguseks.”

„Sa mõtled vist selliseks, kes ma olin ?”

Linda langetas pilgu. „Ma ei tea, mida ma mõtlen,” ütles ta.

Fredric McLoud astus sisse Espresso House’i.

Teddy peatus. Kas peaks järele minema ja riskima sellega, et jälitataval tekib kahtlus? Fredric pidanuks märkama suurt kasvu meest, kes tema kannul siiamaani välja on jalutanud. Seni ei olnudki selles midagi kummalist, aga kui Teddy ilmuks ka samasse kohvikusse, siis võib see paista juba vägagi ebatõenäolise kokkusattumusena.

Ometi astus ta sisse – täna oli objekti käitumine teistsugune. See tähendas midagi.

Lisaks paistis Fredric McLoud olevat sõna otseses mõttes nii omas mullis, et pooled Stockholmi erariietes politseinikud oleks võinud tal kannul käia, ilma et ta oleks tänaval üldse kedagi peale enda märganud.

Teddy seisis leti äärde järjekorda. Ta nägi, et Fredric võttis istet lauas, kus oli juba üks noor mees, ees Cola Zero pudel.

Laua all oli kilekott.

Fredric surus poisil kätt. Too nägi noor välja, tumedad juuksed ja tumedad silmad. Tuulepluus ja Adidase dressipüksid.

Dressipüksid – Teddyle meenus ta ise selles vanuses. Ükskord süüdistati Dejanit metroojaamas vägivallatsemises. Tühiasi, aga Teddy ja mõned teised kutid olid otsustanud kohtuistungit vaatama minna. Dejanile toeks, aga ka niisama pulli pärast, neil ei olnud sel päeval muud tarka teha. Vaheajal tuli Dejani advokaat Teddy juurde. „Sõitke minema, ma ei taha, et saalis oleks kari teie pükstega rahvast.”

„Mis meie pükstega?” küsis Teddy.

„No te näete ju kõik täpselt ühesugused välja ja kohtunik teab täpselt, kellega tegu. Teie sõbrale ei tule dressipükstega seostamine kasuks.”

Tänase päeva iroonia seisnes selles, et Fredric McLoud nägi välja samasugune dressinimene kui dressides kutt ise.

Teddy hoidis telefoni käes, videokaamera sisse lülitatud. Ta tegi jälle, nagu kirjutaks midagi, aga suunas samal ajal objektiivi Fredricu ja dressipüksi poole. Need uued nutividinad on ikka täielik ulme.

Dokumenteeri kõike: see oli üks korraldus, mis talle Leijonist kaasa oli antud. Tõendite kogumine oligi tema esmane ülesanne. Tõendite kogumine, ilma et ise sisse kukuks.

Kulus kõigest paar sekundit. Fredric ütles midagi. Dressipüks noogutas. Fredric võttis laua alt koti, tõusis püsti, kott käes, ja läks uksest välja.

Teddy nägi teda tänava poole avanevatest suurtest akendest: ebatavaline vaatepilt – üks Stockholmi kõige jõukamaid kolmekümne seitsme aastasi, käes närakas ICA kilekott. Aga ta oli kõik üles filminud.

Ta seisis ikka veel leti ääres. Nüüd oli tema kord. Makadaamia pähklid, toortoidupallid ja rohelised mahlad. Omal ajal, vanglaeelsel ajastul, sisaldasid hõrgutised veel jahu ja suhkrut.

„Mida ma võin pakkuda?” küsis teenindaja.

„Kas teil tavalist saiakest on?”

„Jah, juuretisega küpsetatud.”

„Kõlab liiga tervislikult.”

Tüdruku pilk eksles.

Teddy astus kohvikust välja.

Kümme meetrit tema ees kõndis kokaiinisõltlane Fredric McLoud mööda Riddargatanit tagasi.

Teddy mõtles, miks ometi see kõik Magnusele nii oluline on, aga osanik oli teinud talle selgeks, et vajab sajaprotsendilist kinnitust, isegi kui uurimine peaks päevavalgele tulema.

Ilm oli selge. Päike sätendas majade kõrgemates akendes. Teddy tundis, kuidas stressitase tõuseb. Ta läks ühe keskealise naise juurde, kes seisis parkimisautomaadi juures.

„Vabandust, et tülitan. Aga kas te võiksite mind korra aidata?”

Naine pööras ringi. Ta paistis närviline olevat – võib-olla mõtles parajasti, missugune äpp võiks ta probleemi lahendada –, ent vastas lahkel häälel. „Muidugi.”

„Väga tore. Kas te näete meest, kes seal eespool kõnnib?”

Teddy osutas Fredricu poole.

„Jah, mis siis?”

„Vaadake nüüd.”

Ta võttis taas oma telefoni välja, aga seekord lülitas ta tööle helisalvestuse. Aparaadi oli ta saanud Leijoni advokaadibüroost ja selle kasutama õppimine oli läinud kardetust märksa libedamalt. Samas valdas teda vahel tunne, et see vidin tuleks lihtsalt vette visata või kusagilt rõdult lendu lasta. Aga kuigi Teddy keeldus kasutamast kalendrit, oli ta sunnitud leppima teatud funktsioonidega: tema töös oli telefon asendamatu abivahend.

Ta kõndis Fredric McLoudile järele. Koputas talle õlale.

„Vabandust, ega sa kogemata minu kotti kaasa ei võtnud?”

Fredric tõmbas koti endale ligemale.

„Kes sa oled? Millest sa räägid?”

„Ma nimelt kaotasin oma kilekoti ära, ega see minu oma ei ole?”

Fredric vahtis talle otsa. Üks silmanurk tõmbles.

„Hull oled või? See küll sinu oma pole.”

„Äkki ma võin sisse vaadata?”

„Mitte mingil juhul.”

Teddy tegutses kiiresti. Ta võttis Fredricu käsivarrest tugevasti kinni ja sirutas teise käe koti poole.

Fredric tõstis häält. „Mida kuradit sa teed? Jäta mu kott rahule.”

„Ma tahan sinna ainult korra sisse vaadata, ei või või?”

„Ega ei või küll. See on MINU KOTT.”

Teddy ei tohtinud alla anda. Ta peab laskma end õhkkonnal kaasa tõmmata – tegutse, ära mõtle. Küta aga, nagu Dejanil oli kombeks öelda.

Ta krahmas uuesti kotist ja tiris samal ajal Fredricut teisest käest, et teda tasakaalust välja viia. Nad koperdasid ringiratast.

Teddy oli jõulisem, tugevam. Aga Fredric McLoud ei olnud ka just papist poiss. Ja ta võitles oma ettevõtte, oma perekonna eest. Oma elu eest.

Nad kähmlesid edasi.

Siis tundis Teddy kotist kinni hoidvas käes teravat valu. Ta vaatas alla. Fredric oli teda pöidlast hammustanud.

Ei. Ei, karjuda ei tohi. Kisendada ei tohi. Kõik peab kulgema tsiviliseeritult. Nii oli ta endale tõotanud.

Ta oleks võinud Fredricule nimetissõrme silma torgata. Talle täiest jõust vastu nina virutada. Ta kõrisõlmest kinni haarata ja selle lihtviisiliselt välja rebida. Selle asemel vajutas ta Fredricu pead allapoole, surus oma suure pihu vastu ta põske, proovis teda kuulekaks pitsitada.

Lõpuks lasi Fredric ta pöidlast lahti. Teddy nägi mehe hammastel verd.

Nüüd peab ta olukorra kontrolli alla saama. Maha rahustama. Ta seisis otse McLoudi kõrval.

Naine hõikas midagi eemalt. „Lõpetage! Ma helistasin politseisse.”

Teddy hingeldas. „Kuulsid, mida ta ütles. Ma olen võrdlemisi kindel, et sa ei soovi, et politsei siia tuleks ja avastaks, mis sul kotis on. Las ma korraks vaatan sinna.”

Taipamine. Paanika McLoudi pilgus. Mees sai aru.

Liiga hilja – Teddy seisukohast. Fredric McLoud pistis jooksu.

Teddy oli arvanud, et sellega asi piirdub. Ta jooksis järele.

Mööda Riddargatanit edasi. Vasakule Artillerigatanile.

Mäest üles. McLoudil olid pikad jalad. Ja Teddy teadis, et ta käib kolm korda nädalas Grand Hoteli juures Takkei eliitspordiklubis eratreeneriga treenimas.

Ta tundis, kui palju ta ise kaalub.

Kõigepealt kallakust üles. Vasakul Armeemuuseum. Siis paremal üks elektroonikapood.

Storgatanile. Palju kauem ta ei jaksa.

Inimesed vaatasid neile järele. Keegi hõikus.

Siis ei näinud Teddy teda enam.

Eemal tänaval nägi ta politseiautot.

Oi türa raisk. Nii see küll lõppeda ei tohi.

Ta aeglustas sammu. Svenskt Näringslivi toimetus vasakul. Paremal meesterõivaste kauplus. Esimene, keda politsei taga ajama hakkab, on jooksev mees. Ta proovis pisut hinge tõmmata. Analüüsida.

Kuhu McLeod end peitis? Ta peab kusagil siin olema, mõne meetri raadiuses. Ta ei saanud maa alla vajuda.

Politseiauto oli nüüd Teddyst kolmekümne meetri kaugusel. Sõitis väga aeglaselt.

Midagi tuleb ette võtta.

Kakskümmend meetrit.

Teddy vaatas ette ja taha. Inimesed olid näinud teda jooksmas, nad võivad ta politseile kätte näidata. Valikut ei ole. Võimalikult vaikselt ja rahulikult astus ta meesterõivaste poodi.

Tviidpintsakud, velvetpüksid, jahimehestiilis mütsid. Siin sees ei valitsenud just kevadine meeleolu. Ta astus paar sammu edasi – endiselt keskendunud sellele, mis toimub tema selja taga tänaval.

Politseiauto: ta lootis, et see sõidab edasi.

Siis oleks ta peaaegu naerma pursanud. Poesügavuses ülikondade vahel seisis Fredric McLoud, selg tema poole. Ta hoidis ikka veel kilekotti käes. Ilmselt oli tal tulnud sama mõte mis Teddyl.

Teddy koputas talle õlale ja ütles: „Nad vist sõidavad mööda. Vähemalt siis, kui me lärmi ei löö.”

McLoudi ilmes ei olnud enam paanikat. Nüüd oli ta nutma puhkemas.

„Kes sa oled? Miks sa seda teed?”

Teddy vastas: „Kahjuks on mul vaikimiskohustus.”

Читать далее

Фрагмент для ознакомления предоставлен магазином LitRes.ru Купить полную версию
Комментарии:
комментарий

Комментарии

Добавить комментарий