Онлайн чтение книги 55
4. peatükk

Chandler sõitis jaoskonna hoovist välja ning suundus linna. Silma­pilk hakkas pärastlõunane päike neid küpsetama. Tugev kuumus püüdis neid musta värvi sünteetiliste istmete külge liimida ning mehi nende oma kehamahlade sees hautada. Kui nad möödusid pereäridest ja mahajäetud poodidest peatänava ääres, viskas ­Chandler pilgu oma kaasreisijale. Gabriel vaatas talle samuti otsa. Mees oli end istmel välja sirutanud, ta olek oli rahulik ning sobis kehakeelega. Teades, et nüüd on ta politsei kaitse all, lootis ­Chandler, et nad ei jäta meest hätta.

„Oled sa kindel, et arsti ei vaja?“ küsis politseinik.

„Need on ilmselt vaid sinikad. Ta ei saa mind kuidagi aidata. Valu meenutab vähemalt, et ma valvas oleksin.“

Chandler naeratas. „Oota, kuni sa saad endale lahutatud abikaasa.“

Ta reisikaaslane püüdis naeratada. „Millal see juhtus?“

Isegi Gabrieli hääl oli pingevaba. Närviline piiksatus oli asendunud pehme, kaasakutsuva, hilisõhtuse raadio-DJ särava tooniga. Soe hääl, mis saatis kuulajatele uinumiseks nukraid meloodiaid. Chandlerile tundus, et ta on autos koos täiesti teistsuguse inimesega.

Chandler vaikis ja arvutas mõttes. „Seitse ... seitse ja pool aastat tagasi.“

„Pikk aeg. Igatsed sa tema järele?“

„Mitte sellest ajast alates, kui ta ähvardas mu lapsed ära võtta.“

„Oh.“ Gabriel vaatas teda üksisilmi. „Oli tal mingit alust neid ära võtta?“

Tegelikult ei tahtnud Chandler seda teemat võõraga arutada, kuid hääl oli nagu õlg, mille najal nutta; ta oli kesköine helistaja, kes ei suutnud uinuda ja hädaldas ebasobival ajal oma hirmude ja murede üle.

„Ma arvan, et mitte.“

„Mitu last teil on?“

„Kaks. Võib-olla on see üks hea asi, mida ma oma elus teinud olen.“ Chandler naeratas ja vaatas kaasreisija poole. „Kaks head asja.“

Kui Terist rääkimine talle närvidele käis, ei jätnud ta iial juhust kasutamata, et ülistada oma laste häid omadusi. Sellega kompenseeris ta veidi puudujääki, et ei näinud neid nii palju, kui oleks tahtnud. Amet nõudis lõivu: pikad tööpäevad, lisatunnid, paberimajandus ja menetlused.

„Kui vanad?“

„Sarah on peaaegu üksteist, Jasper hakkab üheksa saama.“

„Sarah ja Jasper. Kenad nimed,“ sõnas Gabriel.

Chandler märkas öeldus veidi tundeid. „Sul pole kedagi? Tütarlast? Vendi või õdesid? Nõbusid? Onusid?“

Pearaputus. „Ei. Mitte kedagi.“ Järsk, kaitsev toon, mida ta oli kasutanud politseijaoskonnas, oli tagasi.

„Vabandust,“ lausus Chandler. Tema ise ei suutnud ettegi kujutada elu ilma oma perekonnata.

Gabriel vaatas teda ainiti ega öelnud mõne sekundi jooksul midagi. Pilk oli kõhedust tekitav. Viimaks hakkas ta alistunud häälel rääkima.

„Olen sellega harjunud.“

„Sa ütlesid enne, et perekond ja religioon on su hüljanud ...“

Chandler laskis öeldul nende kahe vahel hõljuda. Nad möödusid Stuart MacAlleni ausambast, selle šotlase omast, kes avastas rauamaagi, mis puhus linnale taas elu sisse. Vähemalt paariks aastakümneks. Nüüd, mil puuraugud olid kuivad ja maha jäetud, hakkasid noored tasapisi maakera jõukamatele aladele suunduma. Ta ei saanud neid süüdistada. Inimesed pidid minema sinna, kus leidus tööd. Ja siin oli töökohti väga vähe.

Kuigi Chandler andis Gabrielile aega, ei saanud ta vastust. Võib-olla vastust polnudki. Oli vaid keelevääratus pinge ajal. Või ei soovinud ta võõraga pereasjadest rääkida. Nagu ka peatselt saabuvast järelevalve alla võtmise lahingust, arvas politseinik.

Nad möödusid Punase Kõrtsi ereoranžist verandast. Asutusest, mis kuulutas uhkelt, et on olnud tegev 19. sajandi lõpust, kuigi on kaks korda pidanud ümber kolima, enne kui lõpuks praegusesse asukohta pidama jäi. See toimus 1950. aastal, kui sündis tema ema.

Gabriel segas ta mõtisklust. „Ja mis edasi saab?“

„Politseitoimingud.“

„Millised? Ma ei muretseks nii palju, kui teaksin, et teie teate, mida teete.“

„Sa ei usalda meid?“

Gabrieli ebalevast naeratusest ei saanud midagi välja lugeda.

„Me teame, mida teeme, härra Johnson. Olen teinud seda tööd üle kümne aasta.“

„Aga mitme sarimõrvariga te olete kokku puutunud?“ Küsimusel oli jumet.

„Kui ma sind hotellis sisse sean, kutsun kokku otsingurühma.“

„Oh.“ Gabriel kehitas õlgu. „See on mõistlik.“

„Ma saadan selle üle kogu osariigi laiali, põhja poole ja kahtlemata ka lõuna poole. Seejärel organiseerime otsingud mäel, püüame leida selle mehe või ta laiba, siis otsime üles need hauad. Kuigi pean möönma, et mehe, Heathi leidmine, kui ta on harjunud siinses ümbruses ellu jääma, ei saa olema kerge, arvestades piirkonna suurust.“

Chandler vaatas Gabrieli poole. Ja nägi, et ta vastus oli muutnud kaassõitja veidi rahutuks.

„Me saadame kopteri ja lennuki üles.“

„Nii nagu te kadunud inimest otsite?“

„Enam-vähem. Me alustame otsinguid ka maa peal.“

„Tundub, nagu otsiksite nõela heinakuhjast.“

Chandler kehitas õlgu. „See on kõik, mis meil pakkuda on, arvuline ülekaal – üks mees sadade vastu.“

„Nagu Jeesus uskmatute vastu.“

Chandler heitis noormehele pilgu. „Sa oled siis usklik?“

Gabriel puhus õhku ninast välja. „Ma usun, jah, kui te seda küsite. Aga te ise?“

„Ma toetan seda. Minu meelest on see moraali algõpetus lastele. Nad teevad oma otsuse ise, kui suuremaks saavad. Jumal pole sundinud kedagi ennast järgima.“

„Ei ... kui ainult ta järgijad peaksid kinni samast põhimõt-

test.“

Vestlus katkes järsult. See ei olnudki oluline. Nad olid jõudnud Gardneri hotelli juurde. Maja oli ebaproportsionaalne kolmekordne ehitis, mis näis olevat välja tahutud ühestainsast suurest liivakiviplokist, erepunane, eredamgi veel kui tolm, mille all kannatas maastik. Vajadus tingis mustaks tõrvatud katuse valgeks värvimise, et peegeldada tagasi osagi õelast kuumusest, puitluugid olid iga akna ees ning kaitsesid maja omakorda.

Kitsas vastuvõturuumis tervitasid neid kaks paigatud tugitooli. See ei olnud Ritzi hotell, kuid piisavalt hea nendeks harvadeks puhkudeks, kui oli vaja kedagi lähedal hoida.

Omanik Ollie Orlander tervitas neid. Ta kõht loksus üle pükste vöökoha nagu ülekuumenenud potitäis vormitut pastat. Ollie oli enam kui õnnelik, et sai nende hulkureid vastu võtta. Valitsus maksis alati oma arved ära ja tema sai täishinna eest välja üürida kõige kallima toa, valenime kandva presidendisviidi.

Ollie silmitses uut külastajat, olemaks kindel, kas viimane sai aru, kellele see koht kuulub. Ebavajalik püüd külalisi heidutada oli osa põhjustest, miks Ollil olid vaid vähesed korduvkülastajad. Chandleri kogemuste põhjal eelistasid kliendid südamlikku tervitust ilmse kahtlustamise asemel.

Ollie väikesed õelad silmad pöördusid Chandleri poole. „Ega ta mingit kahju ei põhjusta?“

„Ta ei ole kurjategija,“ lausus Chandler.

„Mida ta siis sinu juures teeb?“

„Ta varustas meid teatud informatsiooniga. Meil on vaja talle öömaja anda.“

„Kas tavapärane sviit?“

Chandler noogutas vaevatult. „Tavapärane sobib.“

„Väga hea, härra.“ Vildakas naeratus libises üle ta priske näo. Ta läks õõtsudes minema, et paari asja ette valmistada, Chandler aga juhatas Gabrieli ülemisele korrusele.

„Ära liiga palju looda,“ hoiatas Chandler.

„Kui seal saab sooja vanni võtta ja voodi on pehme, piisab sellest minule täiesti.“

Chandler uuris poisi nägu. Osa närvilisusest oli tagasi. Silmad heitsid pilke siia-sinna, nagu oodates Heathi iga nurga tagant välja ilmumas.

„Ma jätan politseiniku ukse taha.“

„Pole vaja, seersant.“

Nad jõudsid presidendisviidi ukse taha.

„Ma nõuan seda,“ ütles Chandler. Ta ei kavatsenud lasta Gabrie­lil omaenda vapruse ohvriks langeda.