Онлайн чтение книги Стокгольм delete Sthlm Delete
1

Söö sitta.

Nikola oli pidanud juba terve igaviku sitta sööma.

Ta oli siin istunud aasta otsa.

Aga õige pea saab see läbi. Homme on viimane päev. Jumal tänatud – ta oli peaaegu valmis hakkama vanaisa Bojaniga kirikus käima.

Ta oli üheksateist aastat vana. Rootsi oli haige maa – siin võidi sulle määrata eestkoste isegi siis, kui oled täisealine. Aga see oli tema majka süü. Linda – the never ending kaagutaja. Ta oli ähvardanud teda välja visata, suhtlemise lõpetada. Mis veel hullem – ta oli ähvardanud Teddyga. Tegelikult oligi Nikolale mõju avaldanud ainult see – oht, et Teddy temas pettub. Ta armastas Teddyt rohkem kui poe kõige värskemat huuletubakat, rohkem kui kogu maailma savu, mõnikord isegi rohkem kui poisse. Neid kutte, kellega ta oli koos üles kasvanud, vendi.

Teddy: tema onu.

Teddy: tema iidol. Ikoon. Eeskuju. Ta teadis ainult üht inimest, keda võib Teddyga võrrelda – see oli Isak.

Siiski ei olnud sellest küllalt. Õiendamist ja noorsootöötunde tuli liiga palju. Trahvisummad läksid liiga suureks. Sotsiaali inin liiga valjuks. Linda tahtis, et talle määrataks eestkoste. Ta tahtis ise, et tema poeg paigutataks narkovabasse, rõõmuvabasse, täiesti naistevabasse hooldusasutusse.

Seal oligi ta viimase aasta viibinud. Spillersboda noortekoloonia.

Riikliku hoolduse saab määrata siis, kui noor seab märgatavasse ohtu oma elu või arengu, kuritarvitades sõltuvust tekitavaid aineid, tegeldes kuritegevusega või kui tal ilmneb mingi muu sotsiaalselt halvav käitumine .

Persse see koloonia: ta oli seda paragrahvi nüüdseks neliteist miljonit korda kuulnud.

Väärtus oli sellel ikkagi null.

Iga minuti tagant käis tal peast läbi üks ja sama mõte. Nagu mingi väsinud hausi-DJ ikka ja jälle korduv hitt. Refrään kiirendusega: kuradi ema. Kuradi ema. Kuradi ema.

„Ma olen proovinud sinu heaks kõike teha, Nikola,” ütles ema ikka, kui Nikola koju käima lubati. „Võib-olla oleks asjad teisiti, kui sul oleks isa olnud.”

„Aga mul oli ju Teddy.”

Ema raputas pead: „Arvad nii? Su onu on viimasest üheksast aastast kaheksa kinni istunud. Kas see tähendab, et ta oli olemas?”

Nikola istus klassis kõige taga. Nagu alati. Ta sõi s-i-t-t-a. Nad tõesti proovisid teda taltsutada.

Mõnikord kordus teine refrään: kuradi Sandra. Kuradi Sandra. Kuradi mõrd Sandra.

Sandra oli tema niinimetatud tugiisik. Ta rääkis tööotsimisest. Pead oskama end kenasti esitleda, isikliku kirja kirjutada, perset lakkuda. Nikolal oli raske aru saada, mis selle jutu point oli: ta oli valinud ametikoolitusprogrammi just sellepärast, et ta ei tahtnud niisama passida. Ja lisaks ei olnud tal mingeid plaane hakata üheksast viieni tööl käima, isegi mustalt ei kavatsenud ta oma kätega mingit tööd tegema hakata. Pappi saab ka märksa kiiremini. Seda teadis ta omast kogemusest. Nende tööde eest, mida nad Yusufile tegid, sai raha pihu peale.

Väike vestlusrühm: ainult Nikola ja veel viis kutti üks kord nädalas. Ülejäänud ajal oodati, et ta ilmuks praktikakohale, mille nad olid talle Åkersbergas, George Samueli elektrifirmas korraldanud. George oli okei, aga Nikola lihtsalt ei viitsinud.

Spillersboda direktori ja ema arvates tulid paar rühmatundi lisaks praktikale talle ilmselt kasuks. „See parandab su keskendumisvõimet. Sa ei pruugi saada rootsi keelt rahuldavaks, aga vähemalt on hea, kui suudad korralikult lugeda.” Nad ajasid hullemat iba kui alkassid Ronna pargipingil. Muidugi oskas ta lugeda. Tema vanaisa oli tõeline raamatukoi: lugemisgeenius Belgradist. Tutvustas Nikolale tähtede võlumaailma juba siis, kui too oli kuuene, istus poisi voodi kõrval ja luges ette vanu häid asju. „Aarete saar”, „Kakskümmend tuhat ljööd vee all”, „Saladuslik saar”.

Nikola tahtis piirangutest pääseda, hõljuda veepinnal nagu õli. Ta tahtis olla vari, elada oma elu nii, nagu heaks arvab. Mitte klassi lukustatult. Mitte mingite ilgete seadusetähtede kontrolli all.

Aga nagu öeldud – varsti see päev koidab. Tema kaksteist kuud selles mõttetus karuperses on varsti läbi.

Elu omandab jälle mõtte.

Elust saab Elu, ja juba oli hakanud asju juhtuma. Nad teadsid, et ta on teel. Yusuf oli ühendust võtnud ja küsinud, kas Nikola saab paari päeva pärast ühes värgis osaleda.

Valvamistöö. Aga mitte mingi suvaline väike ots, vaid läbirääkimised. Omakohus. Södertälje vaenujalal olevate leeride kohtuistung.

Ja Isak on kohtunik. Otsuse langetabki tema – mitte see süsteem, mis oli otsustanud Nicko siia kinni panna.

Isak, eks ole. See oli samm edasi.

Siiski ei olnud Nikola oma jah-sõna veel öelnud.

JS: Nüüd on nii, et ma salvestan kogu meie juttu.

ME: Ahah.

JS: Me asume niisiis Kronobergi arestimaja ülekuulamisruumis, on 10. detsember 2010 ja koos minuga on siin kahtlusalune Mats Emanuelsson, 44 aastat vana. Kas kõik klapib?

ME: Jah.

JS: Ja sa oled nõus, et see ülekuulamine peetakse ilma advokaadi juuresolekuta?

ME: Eh, mida see tähendab?

JS: Selles pole midagi imelikku. Sa pääsed siit palju kiiremini välja, kui me ei pea pöörduma kohtu poole, kes omakorda peab otsima advokaadi, kellel omakorda peab olema aega kohale tulla. Ütleme nii, et kui sa tahad advokaati, siis ei saa ma lubada, et see ülekuulamine leiab aset täna või isegi homme. Ja seniks jääd sa selle ootel siia istuma.

ME: Aga … ma lähen luku taga paanikasse. Mind on korra röövitud, kas sa tead seda?

JS: Ei, ei teadnud. Mis juhtus?

ME: Inimrööv, mind pisteti mingisse kasti ja see löödi naeltega kinni. Umbes viis aastat tagasi. Ma ei ela seda üle … Olen klaustrofoobia pärast psühholoogi juures käinud, ma pean siit võimalikult ruttu välja saama.

JS: Aga siis peaksime vähemalt alustama ilma advokaadita, ja kui sa tunned, et tahad katkestada, siis ütle.

ME: Jah, teeme nii. Ma pean siit välja saama.

JS: Siis alustaksin kahtlustuse esitamisest. Sind kahtlustatakse niisiis üleeile vanalinnas toime pandud narkokuriteole kaasaaitamises, kus sa koos või kokkuleppel Sebastian Petrovici ehk Sebbega, nagu teda meie andmetel kutsutakse, tegelesid teadmata koguse narkootikumidega. Kas saad aru?

ME: Narkokuritegu?

JS: Jah, selline on kahtlustus.

ME: Oled sa kindel?

JS: Täiesti. Kas ma ei peaks olema?

ME: Kas muid kahtlustusi ei ole?

JS: Seda ei saa ma praeguses seisus öelda. Küll aga sooviksin kuulda sinu seisukohta kahtlustuse suhtes.

ME: Mul ei ole sellega midagi pistmist.

JS: Nii et sa eitad kuriteo sooritamist?

ME: Jah, loomulikult.

JS: Mida sa vanalinnas õieti tegid?

ME: Ei midagi erilist, olin lihtsalt seal.

JS: Kas sa Sebastian Petrovici tunned?

ME: Ma ei kommenteeri seda.

JS: Kas sa tead, kes ta on?

ME: Ei kommenteeri. Kas ta on vahistatud?

JS: Sa ei taha kommenteerida, kas tunned teda, aga sind huvitab, kas ta on vahistatud?

ME: Jah.

JS: Siis võin sind teavitada, kuna see avalikustatakse vahistamismääruse jõustumisel nagunii, et ta ei ole vahistatud, ta on vabaduses. Aga mul on sulle veel küsimusi.

ME: Ah soo.

JS: Kas Range Rover numbrimärgiga MGF 445 on sinu oma?

ME: Seda ma ei kommenteeri.

JS: Kas sa tead, kellega Sebbe vanalinnas kohtus?

ME: Ei kommenteeri.

JS: Kas sa tead, mis asju ta ajas?

ME: Ei kommenteeri.

JS: Sa ei kommenteeri midagi?

ME: Ei, tegelikult mitte. Nagu ma ütlesin, ei ole mul sellega midagi pistmist. Ma ei tea, miks ma siin istun. Ma pean välja saama, mu pea lõhkeb …

JS: Sa olid üleeilse vahejuhtumiga seotud.

ME: Ma ei tea midagi. See ei ole üldse minu maailm, narkokuriteod …

JS: Jah, ma saan aru. Ausalt öeldes olen ka mina üllatunud. Võibolla peame seda siis kuidagi teistmoodi tegema. Oota, ma lülitan maki välja ja teeme väikese pausi.

Ülekuulamise lõpp 14.11

JS: Makk on kinni, nüüd ei ole enam tegu ametliku ülekuulamisega. Nimetagem seda vestluseks. See jääb ainult meie kahe vahele.

M: Mida see tähendab?

JS: See tähendab, et me võime olla oma ütlustes vabamad. Ma ei anna sellest kellelegi aru, kui sa ei soovi. Ja ma ütlen kohe otse, et ma olen sinu kohta üht koma teist välja uurinud. Sul on kaks last, sul oli täiesti tavaline töö, ja see on tõsi, et sind rööviti mõne aasta eest, küllap see oli jube kogemus. Sa ei peaks sellises kohas istuma.

M: Kas sa ei võiks mind siis lihtsalt välja lasta? Varsti saab kaks päeva täis. Mul on juba varasemast trauma. Olen pidanud igasugu jama taluma. Ma väga palun. Mul on siin jube halb olla.

JS: Aga sa pead aru saama, et tegu on narkokuriteoga. Me oleme kasutanud selle juurdluse käigus teatud isikute suhtes salajasi survevahendeid, mitte küll sinu, aga teiste suhtes.

M: Mida see tähendab?

JS: Salajane pealtkuulamine, telefoni pealtkuulamine, jälitus. Tõendeid on meil küllaga. Selle eest mõistetakse sind süüdi, võin täie kindlusega väita. Saad vähemalt kümme aastat. Ja minu arvates pole vangla sulle õige koht.

M: Nii et … (nuuksed) … ma ei saa siin istuda … see on kestnud juba mitu aastat.

JS: Kõigepealt satud mõneks aastaks Kumlasse, see on Rootsi kõige rangema režiimiga vangla, ja eks sa saad ise ka aru, mis sinusugustega seal juhtub, pehmodel pole seal just tore …

M: Aga … aga … (Arusaamatu pomin.)

JS: Ma mõistan. See pole kindlasti lihtne. Oota, ma toon taskurätikuid.

M: (Arusaamatu pomin.)

JS: Palun.

M: Aitäh … (Nuuksed.)

JS: Ma saan aru, et olukord on närune, aga ma räägin, nagu asi on. Nüüd on nii, et mul on sulle üks pakkumine. See on ehk natuke teisest ooperist, aga nagu öeldud, ei sobi sa ka minu arvates siia.

M: Palun räägi. Ma teen ükskõik mida.

JS: Asi on üsna lihtne. Oleme aru saanud, et sul on olnud tihedaid kontakte teatud isikutega, kelle vastu me huvi tunneme, seda oleme nii näinud kui kuulnud, võiks öelda. Nii et ma tahaksin teada nende kohta kõike, ma tahan teada kõigest, millega te olete tegelenud. Ja kui sa saad mind aidata, siis luban, et jätan selle siia ruumi. Ülekuulamistest, salvestustest, prokuröridest ja advokaatidest eemale. Sinu nimi ei esine mitte kusagil. Ja siis võin ma vastutasuks ka sind aidata.

M: Kas mind lastakse välja?

JS: Kui sa oled sellega nõus, lasen ma su vabaks ega aja seda asja enam edasi. Sõlmime omavahel kokkuleppe, saad aru, mida ma silmas pean?

M: Ma ei tea …

JS: Mõtle järele. Kaalu oma valikuid. Kaheksa-kümme aastat Kumlas selle vastu, et minuga paar tundi omavahel vestelda.

M: See võib olla imelik … see on ohtlik. Usu mind, ma olen nii mõndagi näinud.

JS: Jah, eks ma seda kahtlustasingi. Aga sa ei kuulu kriminaalide hulka, sina oled normaalne. Ja kui sa mu ettepanekuga nõusse jääd, siis pead selle otsuse ise langetama. Ma ei saa sind mingil juhul sundida koostööd tegema. Aga ma võin korraldada sulle vajalikud garantiid.

M: Aga mu lapsed?

JS: Ühesõnaga, ma kasutan sinu ütlusi ainult edasise uurimise alusena, sa ei pea iialgi tunnistama ega oma nime all esinema. Sinu varjunimeks saab „Marina” ja seda tean ainult mina. Sajaprotsendiline salastatus. Sa ei pea muretsema ei iseenda ega oma laste pärast. Aga me võime teha väikese pausi, ma lähen korraks välja, siis saad rahulikult mõelda.

M: Jah, võib-olla tõesti.

JS: Hästi. Ära siis unusta, vähemalt kümme aastat. Või paaritunnine vestlus minuga.