Онлайн чтение книги Стокгольм delete Sthlm Delete
2

Nad kõik istusid sametkattega tugitoolides ja diivanitel ning ajasid juttu. Emelie tundis mõnda juristi juba varasemast, mõnega oli ta koos ülikoolis käinud, teisi oli kohanud advokatuuri kursustel, üks oli isegi büroos tema kolleeg.

Aga meeldiva õhkkonna all aimus pinevust. Muidugi: üksteise järel hõigati nad eksamineerijate ja hindajate juurde. Nad olid pannud oma mobiiltelefonid väikestesse kilekottidesse ja jätnud koridori otsa lauale. Ainsana olid lubatud paber, pastakas ja advokaadi eetikareeglite ja distsiplinaarkomisjoni otsustega kaust.

Aeg oli käes: kohe kutsutakse ta eksamile. Suulisele eksamile, mis peaks näitama, kas temast võib saada advokaat või ei. Kõik senised õpingud kujutasid endast vähemal või rohkemal määral teekonda selle sihi poole. Kaksteist aastat põhikooli ja gümnaasiumi, seejärel õpinguaasta Pariisis – kus ta küll rohkem pidutses Bastille kandis, aga omandas ka sorava prantsuse keele. Kolm ja pool aastat õigusteaduskonnas, kuni bakalaureusekraadini. Ja lõpuks üle kolme aasta tööd advokaadi abina Leijoni advokaadifirmas. Selle aja jooksul oli ta läbinud advokatuuri eetika- ja ametireeglite kursused. Samal ajal oli ta kogunud kokku kõik soovitused, mida tal võib vaja minna. Siin ei käinud asi päris samamoodi nagu tavalise tööotsimise korral, et annad oma kahe lemmikülemuse kontaktandmed. Ei, Rootsi Advokatuur tahtis saada kõikide vastaspoole juristide ja kohtunike nimesid, kellega oled karjääri jooksul kokku puutunud, ning teavet selle kohta, millises seoses nendega kokku puutusid. Emelie puhul polnud see materjal iseenesest väga mahukas, põhimõtteliselt esindasid bürood ka tema juhtumite puhul alati partnerid. Aga ikkagi oli nimekirjas üle kahekümne nime. Advokatuur võtab kõikidega ühendust ja kõik peavad andma hinnangu, kas ta ikka on piisavalt väärikas, et nende pühakotta siseneda.

Nüüd siis täna: lõpueksam. Kui ta sellega toime tuleb, on muu juba formaalsus. Siis saaks ta end varsti advokaadiks nimetada.

„Emelie Jansson,” hõikas hääl koridorist.

Tema kord.

Eksamineerija ulatas A4-paberilehe. Nüüd oli tal kakskümmend minutit aega, et küsimuste üle mõtiskleda ning valmistuda etteasteks ja eksamineerija küsimusteks. Ta läks rohelise tapeediga tuppa, kus oli ainult tammepuust kirjutuslaud ja tool. Seinal rippus vaselõige, mis kujutas mingit vana kohtuhoonet. Ta lasi esimesest punktist silmad üle.

KÜSIMUS A

Arutlege nende eetilise ja valdkonnaspetsiifilise iseloomuga küsimuste üle, mis tekivad alltoodud kirjeldusest tulenevates olukordades.

Inglise ärimees Mr Sheffield on võtnud ühendust advokaadibürooga Vipps ja palunud abi ühe Göteborgis asuva kinnisvarakompleksi omandamisel.

Mr Sheffield räägib advokaat Mia Martinssonile, et ligikaudu kümne aasta eest oli sama advokaadibüroo teda aidanud. Toona oli endine osanik Sune Storm aidanud teda ühe keeruka küsimuse lahendamisel. Mr Sheffield väidab, et ta „tunneb end nagu büroo klient ja ootab ka selleväärilist kohtlemist”.

Pärast paarinädalast kirjavahetust Mr Sheffieldiga hakkab Mia mõtlema, kellega õieti on tegu. Mees ei soovi pangalt finantseerimist ja tahab kogu ostusumma ehk 220 miljonit krooni üle kanda advokaadifirma kliendikontole. Ülekannet ei tehta siiski Mr Sheffieldi isiklikult Suurbritannia kontolt, vaid firmast, mis on registreeritud Briti Neitsisaartel.

Emelie tõmbas ülesandes paarile sõnale joone alla ja võttis reeglikausta, ent pani selle kohe jälle ära. Enne kui ta hakkab paragrahve otsima, tuleb oma peaga mõelda. Sõnastada küsimused. Eetilised lõksud.

Kas büroo ja advokaat ei oleks pidanud klienti kuidagi kontrollima? Tegema tema isikutunnistusest koopia või otsima teda büroo andmebaasidest? Kas mister Sheffieldi tuleb tõepoolest büroo kliendiks pidada, kui ta oli seda kümne aasta eest? Millal tegelikult kliendisuhe tekib? Ja mida ütlevad finantsinspektsiooni reeglid rahapesu kontrolli ja tõkestamise kohta?

Ta hakkas oma plokki märkmeid tegema.

Uksele koputati: aeg oli täis. Kakskümmend minutit olid möödunud kiiremini, kui ta oli osanud arvata. Ta oli end küsimustest läbi närinud, neli sarnast olukorda kui advokaat Martinssoni ja mister Sheffieldi juhtum. Kõik sisaldasid erinevaid probleemvaldkondi. Büroo meeskonnatöö, tunnistajatega käitumine, juhatuse küsimused. Huvide konflikt.

Eksamineerija oli kuuekümnendates eluaastates vandeadvokaat, kellel oli peaaegu ebareaalse täpsusega pöetud vunts, ja hindaja, kes oli ilmselt kümmekond aastat noorem, ent proovis välja näha, nagu oleks kakskümmend. Riides olid nad ametlikult: eksamineerija tumesinises ülikonnas ja lipsus, hindaja veinpunases kostüümis.

„Nii, alustagem siis advokaat Mia Martinssoniga. Kuidas ta peaks toimima?” küsis eksamineerija.

See oli kolme nädala eest.

Praegu istus Emelie büroos. Ta peaks tööd tegema, aga ei suuda keskenduda. Nad peaksid iga hetk ühendust võtma.

Telefon helises.

„Tere, ema siin.”

„Tere.”

„Kuidas sul läheb?”

„Ma arvasin, et keegi teine helistab. Ma saan täna teada.”

„Mida? Tööasjus midagi või?”

„Midagi sinnapoole. Kas ma tegin eksami ära ja kas mu taotlus rahuldati. Kas minust saab advokaat.”

„Oi kui tore. Palju õnne. Kas sa saad palka ka juurde?”

„Ma ei ole ju veel vastustki saanud. Ja palka vist juurde ei saa, siin büroos ei ole see väga oluline. Advokaadi tiitel on formaalselt kõige olulisem nendele, kes tegelevad kriminaalõigusega, siis saab neid määrata kaitsjaks ja nii. Minu jaoks on sellel pigem sümboolne tähendus. Siis on terve tee käidud.”

„No aga ikkagi põnev.”

Emelie sai ema häälest aru, et miski on halvasti.

„Kuidas teil läheb?”

„Nii ja naa.” Ema rääkis venitamisi. „Ma pole isa varsti juba kolm päeva näinud.”

„Nagu vanasti?”

„Jah, nagu vanasti. Keset ööd laekub ja eile ei tulnud üldse koju. Kas sa nädalavahetuseks meile ei võiks tulla?”

„ Teile ?”

„Jah, meile.”

„Aga kas isa on siis kodus?”

Torus tekkis vaikus.

Selline oli olnud Emelie maailm terve tema lapsepõlve. Isa tsüklid. Ta ei olnud sellest õieti aru saanud enne, kui kolis kodunt ära, asus õppima Stockholmi ülikooli ja hakkas mõtlema. Aga ta teadis, milline isa võis olla. Milline tema ise võis olla.

Büroos ei tohtinud sellest keegi teada saada.

Emelie lõpetas kõne emaga. Ta uuris iseend ümmargusest peeglist, mis rippus raamaturiiuli otsaseinal. Tema tumeblondid juuksed olid lahku kammitud ja kõrvade taha kinnitatud. Võib-olla oli ta end täna liiga vähe meikinud, praktiliselt üldse mitte, kui järele mõelda, aga rohelised silmad näisid ikkagi suured. Tõesti peaks Jönköpingisse sõitma. Vaatama, kuidas isaga lood on. Proovima teda lõpuks ometi veenda.

Tund aega hiljem. Uks avanes ja Josephine kukkus sisse. Neil oli kabinet kahe peale, kuigi Jossan oli senior associate ja tal oleks pidanud juba ammu omaette kabinet olema. Ehk võis seda tema seisukohalt ka negatiivse signaalina tõlgendada.

Ent Emeliele meeldis kahekesi toas olla, olgugi et Jossan võis olla kohutavalt ennast täis ja rääkida umbes seitse korda rohkem oma küünetehnikust Sibyllegatanil või Net-a-Porteri allahindlusest kui olulistest asjadest. Mingil põhjusel kukkus ta alati uksest sisse – nagu Kramer „Seinfeldi” sarjas – ja juba see andis vähemalt korra päevas põhjust naerda.

„Pippa,” hüüdis Josephine, kui oli ukse sulgenud. „Ma näen su näost, et midagi head on juhtunud. Sul on naerulohud, kuigi sa ei naera. Kas nad just helistasid?”

Emelie noogutas. Viie minuti eest oli lõpuks ometi advokatuuri kantseleist helistatud ja teatatud, et ta on võetud Rootsi Advokatuuri liikmeks.

Tiitel oli nüüd käes: teekond oli läbi saanud.

„Palju õnne, Pippa. Sa oled advokaat. Seda tuleb tähistada – klaas Bollingeri õhtusöögi kõrvale.”

Jossan hüüdis teda alati Pippaks, sest ta leidis, et Emelie on haruldaselt Pippa Middletoni moodi.

„Sa ju tead, mida mu lemmikkirjanik ütleb: jagatud õnn mitmekordistub.”

„Eriti lääge ikka, kes ütleb?”

„Ei ole lääge, see on maailma kõige arukam mees. Paulo Coelho.” Jossan pilgutas silma. Siis hakkas ta rääkima kõikidest Coelho raamatutest, mida ta on lugenud, ja kuidas need on tema elu muutnud. Ta oli iseennast leidnud, ta suutis rõõmustada ka siis, kui asjad läksid allamäge, ta oli saanud märksa teadlikumaks oma vaimsest minast ja võis heita kõrvale materialistliku elustiili.

Emelie osutas kolmele käekotile, mis rippusid Josephine’i selja taga nagis: Céline, Chanel, Givenchy.

„Mis need siis on?”

Jossan tõmbas käega üle Céline-koti nahkse pinna, nagu oleks seda õrnalt silitanud. „See ei käi materialistliku alla,” teatas ta. „Naisterahval peab olema midagi, mille sisse oma asju panna.”

Kell pool kaheksa: teel Riche’i süütas Emelie sigareti. Seal istusid juba Jossan ja veel paar büroo tüdrukut oma koorikloomataldrikute taga ja ootasid, et saaks temaga kokku lüüa.

Ta peatus. Kõhkles. Võib-olla ei olnud tal selleks aega. Ta töötas nagu hull. Husgrens AB jagamine – kasumit tootvad osad tuli müüa ühele Hiina tööstushiiglasele ja kahjumis osad pidi üle võtma mingi EQT opportunity -fond – tähendas neljateisttunniseid läbirääkimisi hiinlastega kolm nädalat järjepanu. Airborne Logisticsi müük ühele Ameerika tööstuse suurostjale tähendas kaheksateisttunniseid tööpäevi taustaanalüüsi materjali kuhja otsas, isegi pühapäevi vahele jätmata. Emelie juhendas teisi advokaadiabisid – õhk ruumis oli nii paks, et iga õhtu jagas ta oma tiimile paratsetamooli.

Tema telefon helises. Numbrit ei näidanud.

Ta vastas eesnimega.

„Tere, siin kriminaalinspektor Johan Kullman. Kas ma räägin advokaat Emelie Janssoniga?”

Advokaat Emelie Janssoniga, kõlas hästi. Samal ajal mõtles ta, miks peaks talle helistama keegi kriminaalinspektor.

„Just nii. Kuidas ma saan aidata?”

„Ma helistan Kronobergi arestimaja kuuendast osakonnast, meil on siin kahtlusalune, kes soovib teid kaitsjaks.”

„Mida? Keegi kahtlusalune soovib mind oma kaitsjaks?”

„Vastus: jaa, jah, täpselt nii.”

„Sellisel kellaajal?”

„Tal on õigus nõuda advokaati. Ja meie arusaamist mööda nõudis ta teid. Siis on meie kohus kontrollida, kas te võtate endale selle ülesande.”

„Aga ma ei tegele kriminaalõigusega.”

„Sellest ei tea mina midagi. Mina tean ainult seda, et kahtlusalune soovis teid.”

„Milles teda kahtlustatakse?”

„Mõrvas. Teda kahtlustatakse ühe mehe mõrvamises eile öösel Värmdöl.”

„Ja miks ta mind soovib?”

„Kardetavasti on sellele pisut raske vastata. Nimelt on ta osaliselt teadvusetu, ta sattus autoõnnetusse.”

Emelie tõmbas sigaretist viimase mahvi.

Nüüd oli ta jõudnud restorani ukse taha.

Neil paistis seal sees päris õdus olevat.