Онлайн чтение книги Стокгольм delete Sthlm Delete
4

Kui selle päeva vestlustund läbi sai, oli Nikola juba klassiukse taga. Tema elu moto: alati esimesena välja. Pilt, mis meenutas talle lapsepõlve koolitundide lõppu: tühi koridor, täissoditud kapid, vaikus enne seda, kui ülejäänud klass mõne sekundi pärast välja tormab. Alati liiga kärsitu selleks, et oma asjad rahulikult kokku panna ja sõpradega paar sõna vahetada. Alati tõukas teda tagant mingi nähtamatu jõud, mis tahtis mikrosekundi jooksul kogeda segajateta koridori. Killukest vaikust.

Ent see kõik oli ammu. Viimastel aastatel ei olnud kool ta elus just esikohal olnud.

Ema ja õpetaja nimetasid ta käitumist kergeks ATH-ks. Aga Nikola ei võtnud ei Ritalini ega ravinud ennast ise spiidiga, nagu paljud teised siinsed poisid. Nad tahtsid lihtsalt sildistada elujõudu, mis pulbitses Nikola rinnas kuldse risti all. Kuldne rist oli Teddylt saadud: enne kui onu kaheksaks aastaks kinni läks.

Aga kõik see kusekurnamine oli täna tühiasi. Elu oli sitaks šeff – sest täna oli see päev. VIIMANE päev.

Varsti tuleb Chamon talle järele ja viib ta siit perseaugust minema.

Ainus väike jama oli see, et enne ärasõitu peab ta õpetajaga veel viimase vestluse maha pidama.

Mingi nipiga õnnestus Anders Sanchez Salazaril teha nii, et tema kabinet nägi täpipealt samasugune välja iga jumala kord, kui Nikola oli sunnitud seda külastama.

Mitte ainult see, et kaks tooli olid täpselt samamoodi kirjutuslaua alla lükatud, ja et kardinad olid poolenisti ette tõmmatud nagu viimati. Kõik oli täpne koopia eelmisest korrast. Paberihunnikud, pliiatsitops arvutimonitori taga, laste pildid: kõik oli täpipealt samas kohas. Isegi Hammarby embleemiga kohvitass oli kirjutuslaua samal nurgal kui viimati.

Ainus erinevus oli Andersi kampsuni värv. Täna oli see erkpunane. Eelmisel korral oli olnud veinpunane.

„No nii, Nikola, kuidas tunne on?”

Nikola proovis mitte liiga laialt naeratada.

„Väga hea tunne on.”

„Spillersbodast lahkumine võib tunduda ka pisut hirmuäratav, kui oled siin nii kaua olnud, või mis?”

Nicko püüdis vägisi irvitust tagasi hoida.

„Jah,” ütles ta. „Natuke küll.”

„Küllap läheb kõik hästi. Ja elama lähed ema juurde, kui ma õigesti aru olen saanud?”

„Jah, ta lubas mind sisse lasta. Ja mina lubasin ennast kokku võtta.”

„Ja teie omavaheline suhe on nüüd parem?”

„Kindlasti. Ta on maailma parim.”

Aastatepikkused kontaktid sotsiaalameti, direktorite, psühholoogide ja võmmidega on teinud temast eksperdi suure algustähega. Ei olnud sugugi raske taibata, mida nad kuulda tahavad. Keerukas oli selle usutaval moel esitamine. Tõele vastas ainult see, et mõnes mõttes ta arvaski, et tema ema on maailma parim.

„Ja kuule, Nikola,” ütles Anders. „Hoia end vanadest sõpradest eemale. Kindlasti on nad toredad poisid, asi pole üldse selles. Aga sealt tuleb ainult palju probleeme. Jama, nagu te ütlete.”

Chamon näppis oma palvehelmeid. Ta oli vähem kui kolm kuud tagasi load saanud, aga Audi, mille najale ta nõjatus, näis veelgi uuem. 20-tollised veljed sätendasid nagu Nicko kuldne rist, kui see veel uus oli. Nicko teadis, et A7 oli sõbra onupoja oma, aga kui sellisesse kohta sõita, siis tuli kuidagi märku anda, et tegelik elu on hoopis teine.

„ Meksthina ?”

Nikola irvitas ja pani tubaka huule alla. Ta vastas samas keeles. „ Abri , tõmbame minema, teeme nagu Zlatan.”

Enamik tundis teda Nicko nime alla. Aga vennad hüüdsid teda mõnikord Piiblimeheks, sest nende arvates meenutas tema süüria keel seda keelt, mis oli kirjas vanades raamatutes. Kõik olid ikkagi sillas: Nikola oli nende ainus mittesüürlasest semu, kes valdas nende keelt. Aga mis seal õieti imelikku oli? Ta oli ju nendega koos üles kasvanud. Vanaisa oli õpetanud teda kohalikke kombeid üle võtma.

„Mis mõttes Zlatan?”

„Kübaratrikk, vennas. Ma sain siin ühelt tüübilt, kes mulle teene võlgu oli, kolm joint ’i. Tõmbame need kohe ära, kui koju jõuame.”

„Sa oled ikka hea mees küll. Kohe läheb asjaks ka või?”

Nikola teadis, millest ta räägib. Yusufi küsimusest. Asjast .

Otse Isaku heaks. Nagu päris juba.

Nad hakkasid väravate poole minema. Hoovis olnud poisid tõmbusid eemale, kui Nikola ja Chamon lähenesid.

„Tonksu oled ka ikka saanud või? Su viimase linnaloa ajal me ei jõudnudki kokku saada.”

„ Hell yeah , mina olen näinud rohkem perseid kui naiste peldiku prill-laud Stripis.”

Chamon irvitas. „ Walla .”

Nad avasid värava ja astusid välja. Kevadine valgus oli ere. Puude lehed olid helerohelised ja meenutasid kujult pisut kanepilehti, kuigi olid suuremad. Sandra ütles, et neid nimetati kastaniteks.

„Kurat, ma panen need lehed Instasse piduliku päeva puhul üles, siin kandis viibin ma viimast korda elus ja ma olen neid puid oma aknast aasta otsa vahtinud.”

„Kas sul on Instagram?” küsis Chamon.

Enne kui Nikola vastata jõudis, kuulis ta selja tagant häält. „Nikola, kas sa võiksid korraks siia tulla?”

Nad pöörasid ringi. Sandra seisis väraval ja säras üle kogu näo. Veider: ta nägi täitsa kena välja.

„Mis on?” küsis Nikola.

„Ma tahaksin sinuga veel ühest asjast rääkida. Tore oleks, kui sa saaks.”

„Aga ma olen ju juba läinud, Anders ise kirjutas mu veerand tunni eest välja. Nüüd otsustan ise oma elu üle.”

„Ma tean, sul on õigus. Aga see on tähtis asi.”

Nikola vaatas Chamonile otsa. „Ta on nii kuradi tüütu.”

„Oli ta okei või mõrd?”

„Täna või?”

„Ei, see aeg, kui sa siin olid.”

„Ega tal tegelikult häda ole. Ta tahab ainult kõige paremat, tead küll, millised nad on …”

„Ma tean, aga siis võid ju talle vastu tulla. Sa oled vaba mees. Mine tema juurde ja kuula ära, mis tal öelda on, siis kaome siit.”

Sandra läks ees peahoone poole. Nikola kõndis talle järele.

Niipea kui ta majja astus, sai ta aru, et asi on pekkis. Ta ei osanud öelda miks, aga selline tunne tuli lihtsalt. Siiski läks ta Sandrale ühte niinimetatud juhendamisruumi järele.

Siin oli rahulikum ja puhtam kui kasvandike ruumides. Seinal oli mingi infoplakat: Õpilaste turvalisus võrgus. Osale internetipäevadel!

„Mis sa arvad, kas sa jätkad oma praktikakohal?” küsis Sandra.

„Ma ei tea.”

„Elektri- ja telekommunikatsiooni valdkond oli vist?”

„Jah.”

„Ja varsti on suvi käes, mõnus, eks?”

„ Yes .”

„Kuidas tunne on?”

„Mis mõttes?”

Mis siin õieti toimub? Sandra proovis juttu ajada, nagu nad oleksid mingid sõbrad – aga Nikola oli selle kohaga lõpetanud: ta võttis lingist kinni, et ära minna.

Siis sai ta aru. Üks teine uks avanes ja sisse tuli see värdjas Simon Murray.

Sandra pidi teadma. Simon Murray oli pollar. Erariietes uurija, kes oli pidevalt Nikola ja poiste ajudele käinud. Kes peatas nende autosid ja käis nende vanemate juures. Kes ilmus alati välja nagu hüpiknukk Chamoni maja juures, kasiinos, O’Learyse baaris. Ta esindas projekti Hipogrif – Söderorti ühendatud jõud turvalisema linna nimel, nagu nad oma leiutist nimetasid.

Simon lehvitas ühe käega.

„Kuidas Nikolal läheb kah?”

Sandra juhtis nad teise ruumi. Laual olid mõned kohvitassid.

Simon sulges ukse ja võttis istet. Nikola jäi püsti. Ta võinuks siit vabalt minema jalutada. Simonil ei olnud mingit õigust teda kinni hoida või üle kuulata. Temal ei olnud sellele pollarile midagi öelda.

Simonil olid lühikesed heledad juuksed ja mustad saapad. Randmel kummirihmaga pulsikell. Parasjagu liibukad sinised teksased ja hall pusa, mille rinnal tekst G-Star. Ta nägi välja nagu alati: sündinud võmm. Midagi on tema poorides, tema DNA-s. Nikola ei mõistnud, kuidas see tüüp sai üldse erariietes politseinikuna töötada, kui kõigile oli juba kaugelt näha, kellega tegu.

„Ma tahtsin sulle ainult paar küsimust esitada, Nikola, kas sobib?”

„Ei, ei sobi. Mind lasti just välja.”

„Sandra ütles jah. Oleks vist kohane õnne soovida?”

„Soovi või ära soovi.”

„Nicko, see pole mingi suur asi. Ainult viis minutit. Kas sa kuulad mind?”

„Te olete ussid.”

„Kas sa vihkad politseinikke?”

„Ma ei ole kunagi kohtunud hea politseinikuga.”

„Seda on kurb kuulda. Ma ei soovi sulle halba. Ausõna.”

„Mõttetu jutt. Kas sa tahad mind millegi eest kinni võtta?”

Nikola mõtles pihta pandud arvutitele, mida ta oli aidanud vahetult enne siiasaabumist transportida, või sellele hirmust püksi teinud kutile kõrvaltoas, kellelt ta kasseeris mõne kuu eest sisse kümme tuhat, sest ta oli proovinud hakata koridori korrapidajaks. Siis mõtles ta sellele metsavärgile, kui Chamon oleks äärepealt ära pööranud. Toona tulistasid nad üht meest. Aga no mida perset – see oli ju üle aasta tagasi. Selles ei saanud asi olla.

„Ma ei ole siin selleks, et sind kinni panna,” ütles Simon. „Mul on lihtsalt üks küsimus.”

Nikola seisis paigal. Yusuf ütles ikka, et mõnikord on mõistlik võmmide küsimused ära kuulata, et aru saada, kui palju nad teavad.

„Mind huvitab see kohtuprotsess, millest jutud käivad,” ütles Simon. „Kas nad on palunud sul selles osaleda?”

Ajus kõrvetas. Kõht kiskus krampi. Mis kuradi moodi võis Simon Murray asjast teada? See oli ju siseringi värk. Kõrgeim prioriteet. Isaku tase ja nii.

„Ma ei saa aru, millest sa räägid. Kas kohtus on mingid istungid või?”

„Ei, küllap sa ikka tead. Sa oled endiselt ühenduses Yusufi ja Chamoniga. Metim Tasdemiri ja Bar-Sawme perekonnaga tekkinud probleemidega oled ilmselt kursis?”

„Üldse ei saa aru, mida sa räägid.”

„Kas sa ei tea sellest midagi?”

„Ma ütlesin juba, et aimugi pole. Mis sul viga on?”

„Rahune maha, ma ei tulnud siia selleks, et sind vahele võtta. Ma tahan sulle öelda ainult üht asja, ja sa võiksid seda ka Chamonile edasi öelda, teda on keerulisem kuulama panna …”

Simon tõusis tugitoolist püsti ja seisis Nikolaga silm silma vastu. Tema silmad olid kitsad pilud ja paistsid olevat halli värvi.

„Teil kahel ei ole sealt mitte midagi otsida. Te olete liiga noored, see kohtuprotsess võib väga halvasti lõppeda. Ma ei tea, kus te seda pidama kavatsete hakata või kes täpselt seal osalevad. Aga hoia end sellest eemale, Nikola. Luba mulle. Palun. Ära mine sinna.”

Nikola võttis lingist kinni, et välja minma. Rohkem ei kavatsenud ta seda jura kuulata.

Simon ütles: „Veel üks asi, Nikola, võta täna õhtul rahulikult – ma oletan, et kavatsed väljasaamist tähistada. Ära rumalusi tee. Sa ei taha ju ometi tagasi luku taha, ega ju?”

Kendrick Lamari nasaalne hääl põhja keeratud. Chamon istus juhiistmel ja trummeldas kätega vastu rooli. Nikola istus ta kõrvale. Audi S-seeria sümbol nahkarmatuuril.

„Raisk, läks sul ikka aega.”

„Persse, ma ütlen.”

„Kõik okei?”

„Jajaa, pole probleemi.”

Chamon muigas. „Mul on sulle täna õhtuks plaan. Räme pidu, ikka räige tervituspralle. Eriefektidega, kui nii võib öelda.”

„Kõlab vingelt.”

„Küll näed, küll näed. Ma olen kõik ära orgunninud.”

JS: Kas sa tunned end paremini?

M: Jah, seda küll. Aitäh, et mu välja lasid. Need päevad olid ühed kõige hullemad mu elus. Nii palju mälestusi kerkis pinnale.

JS: Kas keegi on küsinud, kus sa olid?

M: Ei ole.

JS: Isegi Sebbe mitte?

M: Meil ei ole kontakti olnud, ma arvan, et ta on pakku läinud.

JS: Saan aru. Mina lubasin sulle puutumatuse ja sina lubasid rääkida. Enne kui sa alustad, tahan ma ainult öelda, et soovin kuulda kõiki üksikasju ja kõiki sinu mõtteid. Ka sinu muljeid ja oletusi. Kas mõistad?

M: Vist küll. Ja mina olen mõelnud, mida öelda.

JS: Kõlab suurepäraselt. Võiksid alustada ülevaatega oma taustast ja seejärel anna kogu info võimalikult detailselt.

M: Hea küll, umbes nii ma ette kujutasin jah.

Asi oli nii: ma olen alati armastanud mängida ja gümnaasiumis hakkasin koos paari sõbraga mängima sellist lauamängu nagu backgammon . Algul istusime kohvikutes või koolis ja mängisime niisama ajaviiteks, viskasime täringuid ja tõstsime kive ja proovisime mõista, milles see mäng õieti seisneb. Me olime kõik üsnagi huvitatud matemaatikast, mina käisin loodusainete harus, seal oli tõenäosusteooriat ja diferentsiaalvõrrandeid ja sihukesi asju, nii et mul oli lihtne aru saada. Hiljem tuli kohvikusse suur hulk iraanlasi, türklasi ja teisi Lähis-Ida tüüpe, meist vanemaid, kes tahtsid näha, mis rootsi poisid need on, kes arvavad, et oskavad mängida nende mängu, nemad ütlesid selle kohta shesh besh . Tihti tegime neile pika puuga ära.

JS: Millal see kõik toimus?

M: Kaheksakümnendate keskpaigas. Ma käisin Brännkyrka gümnaasiumis. Siis ma lõpetasin kooli, olin Bergas ajateenistuses ja töötasin mõned aastad oma isa juures, kellel oli väike trükikoda. Kahekümnekolmesena astusin Stockholmi ülikooli, samal aastal kohtusin Cecilia, oma praeguse naisega, aasta oli 1990. Kolm aastat hiljem sündis meie esimene laps, ma olin just saanud kakskümmend seitse, ja samal aastal lõpetasin ülikooli. Kõikide nende aastate jooksul suutsin ma seda kontrolli all hoida, ma mõtlen mängimist, kuigi me sõpradega ikkagi aeg-ajalt kohtusime.

Siis läksin ma tööle audiitorfirmasse KPMG, oli vist aastal 1995, ja seal kohtusin ühe mehega, kes mängis samuti backgammon ’it, aga ka pokkerit. Kolleeg kutsus mind ühte Sankt Eriksplanil asuvasse klubisse, kus sai põhimõtteliselt ööpäev läbi mängida. Hakkasin seal vahetevahel käima, pärast seda, kui lapsed olid magama läinud, või nädalavahetustel. Omal kombel oli see väga dünaamiline ja loominguline keskkond, kui seda närivat nälga poleks olnud. Mängusoolikat, nagu me ütleme. Ühesõnaga, enamik olid mänguhullud.

JS: Mida Cecilia sellest klubist arvas?

M: Ma rääkisin talle mõnikord, et lähen sinna, vahest mitte iga kord, aga enamasti küll. Ta aktsepteeris seda kui minu isevärki hobi, aga kaasa ei tulnud kunagi.

Ma käisin ka teistes kohtades: Sundbybergi Carlos Pokeris, Folkungagatani Pot Raiseris. Vahel võitsin ka omajagu raha, kuigi ma raha peale eriti ei mänginud. Kuigi ükskord läksin koju kümne tuhande krooniga, panin raha köögikapi peale hunnikusse, nii et see oli esimene asi, mida Cecilia hommikul nägi.

JS: Kas see talle imelik ei tundunud?

M: Esimene kord ehk küll, aga pärast tundus see talle pigem lahe. Ja selliste summadega oli ikka harva tegu. Nii et algul ei olnudki probleemi. Aga hiljem, hiljem läks asi teisiti … kuigi sinna ma veel jõuan.

No igatahes millalgi 2002. aasta alguses mängisin internetis oma esimese pokkeripartii. See oli nagu ilmutus. Nüüd võisin mängida siis, kui ise tahtsin. Ja kui võrk arenes ja ma ostsin endale parema arvuti, sain mängida mitut mängu korraga. Mul oli sageli korraga neli-viis lauda ees lahti. Sageli mängisin tööarvutist. Cecilial oli hea meel, et ma enam nii tihti seal „mängupõrgus” ei käinud, nagu ta klubi naljaga pooleks nimetas. Aga ega tema ei teadnud, kui palju ma kontoris mängin. Internetipokker on teistsugune kui päris elus, see on agressiivsem ja sageli kiirem. Ennekõike on see vähem psühholoogiline ja rohkem matemaatiline. Internetis ei näe sa ju vastast, nii et määravaks saab ainult su enda mäng, ei mingeid mõttetuid pokkerinägusid ega mõjutamist. Mulle oli see pluss. Ma õppisin palju sellist, mida sain ära kasutada ka klubis mängides.

Järgnevaid aastaid nimetan ma mõnikord kuldajastuks. Mängisid paljud, aga hästi mängisid üksikud. Pokker oli tõeliselt üles haibitud. Stockholmi klubides võis korralikult pappi kokku ajada, Texas hold’em’i ja PLO-ga, nagu seda nimetatakse, pot limit Omaha . Ükskord 2004. aastal sain ma näiteks ühe ööga viisteist tuhat eurot. Nendel tasemetel, kus mina mängisin, oli vaja korralikku tagavara, sest kuigi mul oli klubis mõningane krediit, võisin teinekord nädalaga kaotada tuhandeid eurosid, ja netis polnud mingit krediiti. See polnud hea ei närvidele, rahakotile ega suhtele klubiga. Nii et hakkasin maad kuulama. Mul oli tarvis seljatagust, sponsorit. Lõpuks anti mulle vihje ühe mehe kohta, kes võiks aidata.

JS: Mis tema nimi oli?

M: See oligi Sebbe.

JS: See vanalinna tüüp?

M: Jah. Sebbe pakkus, et hakkab nii-öelda mu pankuriks, mu rahastajaks. Kokkulepe tähendas, et tema maksis kõikide minu turniiri- ja mängupanuste eest ja mina sain tema rahad taha, see tähendas kuni kahe miljoni kroonist krediiti. Selle eest võttis ta kuuskümmend protsenti mu võitudest endale. Klubi tõstis samal ajal minu lati miljonini, aga kui mul oli rohkem vaja, läksin Sebbe kamraadi Maximi juurde ja tõin sularaha. Nad usaldasid mind täiesti, et ma annan raha liikumistest täpselt aru.

JS: Mida sa võidetud rahaga tegid?

M: Maksin natuke eluasemelaenu tagasi ja nii. Aga siis, 2005. aasta alguses hakkas kõik kiiva kiskuma. Mängus ei vedanud enam üldse. Ma ei tea miks – aga küllap ilmusid välja uut tüüpi mängijad, kes olid õppinud mängima algusest peale arvutite ja robotprogrammidega.

Et oma kiirelt kasvavat kahjumit tasa teenida, pidin peaaegu igal õhtul klubis käima või jääma tööle internetis mängima. Muidugi tekkisid Cecilial küsimused. Mul oli hommikuti raske ärgata, sageli ei suutnud tõustagi, nii et ta pidi ise lapsed lasteaeda viima ja nii.

Mul on meeles üks hommik, kui ta tuli tuppa ja istus mu voodiservale, samal ajal kui lapsed hommikust sõid. Ta raputas mind.

„Mats, mis toimub? Räägi mulle.”

Ma pomisesin midagi vastuseks. Olin ainult neli tundi maganud.

„Mats, sa pead vastama. Ma pean teadma, mida sa ööd otsa teed.”

Ma nihelesin, proovisin end ärkvele saada. „Ma rääkisin ju, et tööl on kiired ajad. Anna andeks, kallis. Ma katsun koormust vähendada.”

Ta silitas mu põske. Oma unesegases ähmases ajus lubasin iseendale, et ajan selle asja joonde.

Ja võib-olla oleks see mul õnnestunudki, seal ja sel hetkel. Muidugi oli mul tasumata mänguvõlgasid, aga ma oleksin nendega hakkama saanud. Aga selle asemel hakkasin perutama.

JS: Mida see tähendab?

M: See tähendab, et läksin üle piiri. Lõpuks olin eri mängijatele ja netifirmadele nii palju raha võlgu, et mul ei olnud sellele lihtsalt mitte mingisugust katet, teoreetiliselt olin pankrotis.

Ent ma teadsin, et aprilli algul on Sebbe paar nädalat Macaos. Läksin sel ajal Maximi juurde ja võtsin milli. Saad aru?

JS: Ei, päriselt ei saa. Selgita.

M: Mul ei olnud tema juures enam krediiti. Aga ma ütlesin Maximile, et rääkisin Sebbega ja ta oli nõus juurde andma. Sain kotiga raha ja kimasin otse klubisse. Maxim usaldas mind. Ma vedasin Sebbet alt. Ja kaotasin loomulikult kogu miljoni.

Ma olin idioot. Ja siis kõik algaski.

JS: Hea küll, räägi.

M: Aga kuivõrd detailidesse ma peaksin laskuma?

JS: On sul hea mälu?

M: Minu mälu on nagu raamat, ma võiksin sulle ette kanda iga öeldud sõna.

JS: Suurepärane. Ma tahan, et sa oleksid nii täpne ja üksikasjalik, kui sa vähegi suudad. Räägi kõik ära.

M: Olgu siis. Kahe nädala pärast Sebbe helistas. Ta oli tagasi ja soovis kohtuda, nagu ta ütles. Koristasin parajasti pärast õhtusööki laualt nõusid, aga viie minuti pärast helistas ta uuesti ja ütles, et ootab väljas oma autos. Ütles, et tulgu ma kohe alla.

Ta sõitis Porsche 911-ga. Algul mulle tundus, et võin istuda kõrvalistmele, aga kui ma ümber auto läksin, siis nägin, et seal istub juba Maxim. Mul on meeles, et Sebbe keris akna alla ja ütles: „Istu sinna taha, hea tahtmise juures mahud ära küll.”

Sõitsime mööda Södermalmi aluseid tunneleid. Proovisin vestlust arendada, küsisin, kuidas mänguparadiisis Macaos oli ka, rääkisin natuke järgmisest suurest pokkeriturniirist, aga Sebbe ja Maxim ei öelnud eriti midagi. Gullmarsplani juures tulime maa peale ja sõitsime Södra Hammarbyhamneni poole. Palju kraanasid, suured betoonplokid, mis olid maha ladumiseks valmis, et neist saaks vundament seal praegu asuvale elurajoonile. Sebbe peatas auto mingite ehitussoojakute taga.

Kui Sebbe mootori välja lülitas, süttis automaatselt salongivalgustus.

Vaatasin talle otsa ja sain aru, et olen korralikult plindris.

„Hoorapoeg,” sisistas ta.

Ma ei teadnud, mida öelda. Toona elasin ma täiesti tavalist elu, olgugi et liigutasin pokkerisaitidel ja klubis sadu tuhandeid kroone. Arvasin, et olen üsna karastunud tüüp, cool , kes võib saada tohutuid kahjumeid ja sellegipoolest minna koju pere juurde ja teha nägu, nagu midagi poleks juhtunud. Aga nüüd tundsin ma esimest korda, et olin liiga kaugele läinud. Et ma balansseerisin maailma serval nagu pisike mutukas.

Sebbe haaras mul kuklast ja tõmbas mu näo enda näo ligi.

„Vaata mulle silma, kuradi argpüks.”

Jõudsin märgata metalli välgatust. Siis hoidis ta seda mu näo vastas, nuga. Pigistasin ühe silma kõvasti kinni, ja mul on meeles, et suutsin mõelda ainult ühele asjale. Et mu pojal on nädalavahetusel jalgpalliturniir. Et ma pean kindlasti ta laupäeva hommikul esimesele võistlusele viima.

„Kes kurat sa enda meelest oled?” küsis Sebbe.

Jahe noaots riivas mu silmalaugu. Oli tunne, nagu kraabiks see mu aju.

„Mul on väga kahju, ma võin selgitada …” kokutasin.

„Sa petsid mind, närukael. Mis sa arvad, et me Maximiga omavahel ei räägi või?”

Silmalaugu läbistas torge.

Samal ajal pööras ta end Maximi poole.

„Pärast sõidame otse hooldusesse. Peseme selle käru korralikult puhtaks.”

Silmas kõrvetas.

Peas undas kõrvulukustavalt.

Sebbe pöördus taas minu poole, surus enda näo minu omale veel lähemale. Ma tundsin ta lõhna: L&M-i sigaretid ja meesteparfüüm.

„Okei, ma annan sulle ühe võimaluse. Ma olen väga lahke loomuga. Kahe nädalaga olgu mu raha tagasi. Mind ei koti, kuidas sa seda teed. Kas mängid, röövid panka või müüd tänaval oma naist. Ma tahan lihtsalt oma raha. Kolme milli.”

„Aga, aga, see on ju võimatu …”

„Kurat, ei hakka siin midagi keerutama. Kaks nädalat, Mats.” (arusaamatu pomin)

Noh, see oli nii kuradi … (arusaamatu pomin). Ma ei tea, kas ma suudan … (arusaamatu pomin).

Selle memo jätk on eraldi osas.